TARTU LENNUJAAMA UKSELT

Tartu lennujaama ukselt parajalt väikese lennukini kohvrit kolistades läksid mõtted sihtkohta. Kas ma üldse tean milline on Sitsiilia veinide tõeline, päris lugu? Tean sealseid tähtsamaid viinamarjasorte, miks ja kuidas sünnib marsala ning millised on suuremad tootjad. Tean ka seda, et Sitsiilia asus antiikaegse Euroopa kõikide kaubateede keskel, täpsemalt lausa ees või otse jalus. Arheoloogilised leiud terve Vahemere ümbert räägivad palju Antiik-Kreeka aegsest elust ning sealhulgas tolleaegsest veinist. Tänaseni on Vahemere rannikualadel siin-seal  alles üksikuid, vähetuntud viinamarjasorte mille liigiline seotus jääb pigem Kesk-Aasiasse või Kaukasusse, kui Alpidesse. Arheoloogide väide on, et Antiik-Kreeka ulatus kolooniate ja kaubateede võrgustiku abil Ibeeria rannikult Kesk-Aasiani. Merede, järvede ja laiade jõgede kaudu liikusid kerged laevad läbi Vahe-, Musta, Kaspia ja Aasovi mere, Himaalaja esimeste orgudeni välja. See oli kõhedusttekitavalt suur ja edukas tsivilisatsioon mille jälgi näeme täna linnaplaneerimises, arhitektuuris, ehituses, logistikas, matemaatikas (Archimedes on  kuulsaim sitsiillane), kirjanduses, kaitse-sõjanduses jne. 2500 aastat tagasi oli Sitsiilia koos Kreeka saartega selle kõige keskmes ja Sürakuusa linn üks luksuslikemaid Euroopas. Samas on hilisematel aegadel saart järjepidevalt räsinud igasugused vallutajad ning siiani “viljaaidana” tuntud saar on pidanud üle elama lõuna, ida, lääne ja isegi kaugema põhja valitsejaid. Kuidas mitmesuguste kultuuride lõhkuv “ülerullimine” on veinindust mõjutanud? Etteruttavalt on vastus lihtne: mitte kuidagi. Viinamarjasordid ja veinivalmistamise tavad on alles sellistena nagu kunagi ammu-ammu. Hämmastav konservatiivsus ja vaimne vastupanuvõime on sel rahval.        

 

Baglio Oro on Marsala linna lähikonnas toimetav perefirma mis valmistab tõeliselt häid veine. Noor võõrustaja, Valentina Gambino on äsja lahkunud suurest, Marsala kangestatud veine tootvast firmast ning alustanud särasilmselt, mõnusa energiaga tööd pisikeses veinimõisas, vahetades rahutu töö rahuliku vastu. Cottone-Laudicina perekond on Baglio Oros veine valmistanud mitu põlvkonda ning noor veinimeister ja peremees Giuseppe Laudicina tundub olevat, parimas mõttes, läbi imbunud kõikidest teadmistest mis veinimaja mis tahes tegevust puudutab. Ta tunneb kõike ja ükski küsimus ei jää targa vastuseta: koha ajalugu, masinad, sordid, korje, tehnoloogilised nüansid, veini omapärad, jne. Noorest east hoolimata on ta tõeline proff.

 

 

Kõigepealt jalutame maja taha, viinapuude vahele. Autoga vastuvurav vanem peremees ja perenaine lehvitavad aknast ja katsuvad mullaselt teelt tolmu mitte üles ajada. On palav ja kuiv. Oktoobri esimesed päevad on Marsala kandis keskmise eestlase jaoks päris kuumad, +26 ja peale. Valentina naerab: teil on vist kodus juba külm ilm? Noogutan ja natukene porisedes tunnistan, et siin on lausa liiga kuum. Saan protestiva vastuse, et +40 on paras soojus ja isegi see ei ole liiga kuum! Viinapuude vahel, IKKA VEEL valmimist ootavad kuldkollased marjad on mesimagusad, küllusliku maitsega ning mõne marja pruuni-täpiliseks muutunud kest viitab väga pikale küpsemisele. Ausalt tunnistades, olin veendunud, et nii soojas paigas on marjakorje ammu läbi ja nähtu üllatas kõvasti, eriti peale lisaselgitust, et need kobarad korjatakse vast alles paari nädala pärast.

 

Baglio ehk madalate hoonete ja väikese, ühelt poolt lahtise siseõuega maamõis mis villa rustica laadselt maapinnale laotub on antiikaegse hooneplaneeringu eeskujulik näide. See mahutab ja paigutab inimeste eluruumide kõrvale ära katusega iluaia, kaevu, koduloomad, põllutoodete töötlemise ja ladustamise ruumid, keldrid. Baglios on kõik eluks vajalik üheskoos. Baglio Oro ehk otsetõlkes “kuldne maamõis” ongi heleliivaste müüridega kompleks mis sama värvi või siis kivihalli karva maastikul paistab välja tänu kirjule katusele ja tumerohelise aktsendina mõjuvatele ilupuudele.

 

Sitsiilia “Primosale” on antiikaegse sünnilooga juust. See toodetakse lambapiimast, lamba-laabi abil. Tekstuurilt kõva juust saab nime valmistamise järgi: see on kasutamiseks valmis peale esimesest soolavannist väljavõtmist: primo/esimene, sale/sool. Sool on pärit lähedalasuvast Trapani meresoola kuivatustiikidest, sool on kemikaalidega töötlemata, naturaalne ja puhas. Tavaliselt intensiivse ja tugeva maitsega lambajuust on Primosale puhul hoopis teistsugune, selle värske ja mõrkjalt mitmekülgne maitse on justkui loodud kokkusobituma aperitiiviks pakutava kerge, valge, aromaatse Catarrato veiniga.  Catarrato on sama vana sort kui Grecanico. Grecanico ehk kreeklane on Lõuna-Itaalias leviv, tuntud viinamarjasort. Grecanicot tuntakse Venetos Garganegana, Sitsiilias on tal mitu nime: D’Oro – kuld, Grecanico Dorato – kuldne kreeklane.

Zafara (veini ja põllu nimi üheaegselt) Catarrato + Primosale = ideaalne maitsekombinatsioon.      

 

Kui kaks eelnenud viinamarjasorti toodi Sitsiiliasse Itaaliast (ja sinna kunagi Kreekast), siis Grillo päritolu pole teada. Grillost sai Marsala küngastel tähtis sort 1800-ndate keskel, kui kangestatud marsala-vein oli laevade toidumoona tähtis osa. Grillol on seljataga kirju elu, kuumas kliimas happeid ja maitseid hästi hoidev, saagirikas sort võib anda suure tootmiskoguse korral mitte midagi ütlevat veini või siis vastupidi, olla hea tootja käes väga eriliseks materjaliks. Baglio Oro Grillost tehtud Aralto (Aralto on põllulapi nimi) mõjus juba helekuldse välimusega; lõhnas kõigepealt palju troopikavilju ja litši mis nagu hüpnoos hoidis nina klaasi servas kinni, alles hiljem hakkasin tajuma ka teisi noote nagu banaan, apelsin, küpsed virsikud ... Veini kuiv, mahlane, paraja happe ja õrna pargiga maitse sobis väga hästi kokku arancini kreemise variandiga, riisi-mozzarella pallidega mis pealt riivsaiaga ja fritüüritud õlis pruuniks.  Ka arancini’de raguuga täidetud variant oli veini kõrvale väga hea.      

 

Grillo täiesti teistsugune tase, Yema- tõlkes kalliskivi, on peen ja delikaatne dessertvein. Vaid 0,4 hektari suuruses istanduses tehakse korje tavaliselt oktoobri esimesel poolel. Kogutud marjakobarad jäetakse ruumi kuivama mõneks ajaks. Kuivamise all mõeldakse veel marjas sisalduva mahla temperatuuri stabiliseerumist ning kesta struktuuri muutusi. Mida jahedam on pressitav mari ja pehmem kest, seda kvaliteetsem tuleb mahl. Yema kõrvale sobitus värske, lambapiimast tehtud hõrk ricotta juust koos meega ideaalselt.          

 

Punaste veinide juures jääme korraks tiirlema teemasse miks Sitsiilias on palju prantsuse punaseid viinamarjasorte. Selgub, et valge vein on läbi ajaloo olnud justkui tähtsam teema, sest tegu on piirkonnaga kus merest püütav saak, istandustest tulevad aia- ja puuviljad, riis ja nisutooted ning piimaga seotud road vajavad toidulauale pigem valget veini. Punased, nn. omad sordid on väga hästi alles, kuid mitmekülgsuse huvides on teisi sorte ka vaja. Ja nagunii tehakse kõik veinid “sitsiilia stiilis”, kõlab kokkuvõte. Miks ka mitte.

 

Donsar Syrah on teistmoodi vein. See on mitmekülgse maitsestruktuuriga kus esikohal syrah’likud ploomid, piprad, tubakas. Omapäraselt pikas järelmaitses on taimsus ja marjad + hea, mahe vürtsisus. Millest nii põhjalikult püsiv maitse? Käärimine suurtes tammevaatides milles tamm pooleks kirsiga on üks pisike nüanss mis aitab veinimeistril kujundada huvitavamaid veine.  Syrah kõrvale pakutud rianata ehk rohke täidisega, tomati ja maitsetaimedega täiustatud kohalik pizza oli maitsete kunstiteos ja toekas kõhutäide ühtekokku. 

 

Nero d’Avola, tõlkes must mari Avola ümbert, on tõenäoliselt rahvusvaheliselt kõige tuntum Sitsiilia viinamarjasort. Seda võib tihti kohata üsna lihtsa veinina mida see hea tootja käes kindlasti ei ole. Sordi tõid Sitsiiliasse vana-kreeka kolonistid ning maitsejõu poolest on seda võrreldud Cabernet’ või Syrah’ga. Tihti räägitakse Nero seotusest Kreeka vanade sortidega.    

Ceppineri Nero d’Avola on võimsa maitsestruktuuriga vein. Mustsõstar, küpsed murelid ja kerge taimsus on veini lihtsamaks pooleks, teine osa on hea struktuuriga, pikalt järelmaitses püsivad tanniinid. Kuivus, aroonialik pargisus koos kontsentreeritud marjamaitsega üllatab igat tõsist veinisõpra.

 

Ühel hetkel märkan, et grupi kaks noorimat liiget on degustatsiooni jooksul noore veinimeistri täielikult endale kaaperdanud. Eestimaised neiu ja noormees on läbi puuviljaaia tagasi jalutades märganud eksootilisi puuvilju nagu granaatõun ja hurmaa. Neid huvitab milline on siin nende puuviljade maitse, eriti veel, kui üks on paadunud granaatõuna fänn ja teine hurmaa oma. Särasilmne veinimeister tundub mingil põhjusel nendega ühel lainel olevat ja vastastikku kirjeldavad kogetud maitseid. Siis kaob noor peremees ära ja eestimaine paar jääb “mitte midagi pole juhtunud” näoga rõõmsalt degustatsiooni jätkama. Unustan nende sahmerdamise. Järgmine pilt mida kolmest näen on võidurõõmsad näod ja ehtsad puuviljatükid nende vahel. Kõik on väga õnnelikud, ka soliidsemas eas kaas-degustaatorid. Väga heade veinide pärast, loomulikult.       

 

Sitsiilias käib üllatus üllatuse otsa: 

Ühes sisemaa maafarmis vaid kohalikest roogadest koosnevat õhtusööki süües pakutakse musta leiba. Grupp on hämmingus. Saiasöömine pidi siin olema traditsioon? Vaat ei ole. Kohalik, väga vana viljasort Caltagiorne Timilia – itaalia keeles, Tumminia – sitsiilia keeles, on nende piirkonna spetsialiteet. Viljapäid uurides tundub, et vist on ikka nisu. Aga leib oli väga hea ja nägi välja tumepruuni ümara pätsina, nagu meie leib ...