Suve lõpuosa, piisava päevasoojuse, jahenevate õhtute ja aegajalt tibutava vihmaga on veininduse mõistes huvitav aeg. Midagi justkui lõpeks ja samal ajal algaks. Kahju on loobuda äraminevast suvest, lahti lasta pisut lihtsamast elust kus napid rõivad, kerge toit, niisama olemise hilisõhtud erakordselt ilusa, postkaardiliku olustikuga, lillakaspunasesse horisonti kaduvate päikesekiirte ja pretensioonitu veiniga.

 Sellel suvel tekkis veinile millegipärast lausa kolm, üksteisest selgelt eristuvat nägu. Kõikide vana tuttav on nn. grilliõhtu vein ehk puuviljane, piisava happega, pigem kergema pargisusega punane vein. Nn. grillivein peab alati kokku sobituma kuumalt söelt tõstetud mitmekülgsete paladega ja samas töötama iseseisvalt, st. ka ilma toiduta. Teine vana tuttav on roosa vein, jääjahe, pisut mõrkjas jook mille maitse sobib suppide, rohelise salatiga ja välimus oleks justkui loodud suvisesse olustikku. Kolmandaks suveveiniks sai valge vein, rõhuasetusega: mis sobib kalast valmistatud roogade kõrvale. Valge vein, kui selline, on tavaliselt olnud suvevein nr.1, nüüd lisandus sinna tingimus – peab sobima kalaga. Kust selline selge "nihe" nn. kalaveini suunas tuli, on mõistatus. Miks?  Kas Eesti magevee ja mere kalavarud on äkitselt täienenud, paranenud? Vaevalt. Või on? Või on tublid kalurid ja kalakasvatajad tegemas paremat müügitööd? Ka variant. Või on importijad hindu oluliselt langetanud? Ei paista küll. Kahtlustan, et koduse seakasvatuse kadumine ehk konkreetse kvaliteetse toidutoorme vähenemine on asemele toonud uued valikud, eestimaise kala. Igatahes tuleb selle muutuse tulemusel sügisest hooaega alustada hõredate Lugana, Alsace'i ja Loire' veinide riiulitega. 

TEA LAJAL

Kolm päeva nii kõrgetasemelise sümpoosiumi läbiseedimiseks nagu Brightonis äsjalõppenud  ICCWS 2016 oli, on ilmselgelt liiga vähe. Külma kliima veinid ei ole varem saanud nii suurt ja laiapõhjalist tähelepanu ega käsitlust, kui seekord. Kolm päeva, hommikul üheksast kuni õhtul kuueni, kohal poolsada lektorit, igal päeval pooltuhat kuulajat, kokku tuhatkond osalejat, maailma erinevatest paikadest, Soomest Tasmaaniani; ära paigutatud pooleteist tunnistesse loenguplokkidesse kus järjest rääkimas 4-6 lektorit. Lisaks kiired, kommenteeritud degustatsioonid. Kohvipausi ajal sai värske joogiga tassi kaasa haarata ja järgmist ruumi otsima tormata, sest kõikide loengute kohtade arv oli piiratud, ette broneeritud, sissepääs rangelt reserveeringu alusel ning saali esipoolde istumiseks oli kasulik kohale jõuda pisut varem. Eesti väikene, kolmeliikmeline tiim sai napisõnalisi muljeid vahetada kiire püstijala lõuna jooksul ning alles tööpäeva lõpus, õhtul hilja. Valitud loengute teemad käsitlesid kõike mida üks väiksem või suurem veinitootja vajab: istikute kvaliteet, unikaalsed sordid mille DNA profiil mõnel seni tundmata, vahekultuurid, hallitushaigustega võitlemine, reavahede hooldamine, uued masinad istanduses, uued viinapuu hoolduspõhimõtted, uued tehnoloogiad, looduslik veinipärm, võra kõrguse valik, müügireklaam, Hiina ostuturu sisetsoonide omapära, sotsiaalmeedia, tarbija maitse, tootja ausus ... ja mida kõike veel mille lahtimõtlemiseks kulub vist terve aasta.