Ja üleüldse on vein üks kummaline jook millel puudub kõva kanguskraad, aga suud oma maitsetega rabab?! Hape, parkaine ja vahel ka magusus võivad sattuda veini maitsesse korraga küll, aga õnneks harva. Kelle meeli selline komplekt ei raputaks?  

Meil on kääritamise teel saadud madala alkoholisisaldusega jooke lai valik. Naturaalne õuna- või pirnisiider on värskeim taasilmunud jook; õlu ja naturaalne kali, kui nn. vedelad leivad; mõdu muistse energiajoogina ning odavad purgijoogid mis magusate piiritusekokteilide ja tehis-siidritena udusulis noorte hulgas pahandusi teevad. Ja kõige otsa vein oma tuhande palega. Viina, kui selget "promillijooki" siia maitseid pakkuvate jookide rivisse paigutada pole mõtet, tark inimene saab sellest selgitusteta aru.     

Veini kasutusotstarve
Kas vein, kui kerge alkohol, võib olla "promillijook" ka? Ikka, aga selleks on vaja suhtumist mis paigutab kõik alkoholid ühele pulgale kus ainsaks kasutus-kriteeriumiks on saadav joove. Loodan, et selliseid veinisõpru enam ei ole.  Suhtumine mida täna veinide tarbimise juures märkan, on hoopis teistsugune. Osa tarbijaid austab veini selle kultuuri pärast mis tootega kaasas: viisakus, ladus suhtlemine ühises lauas ja lonkshaaval avastatav maitse mis ei sunni kiirustama vaid pigem aeglaselt nautima olukorda. Paljude jaoks on vein lahutamatu glamuuri osa mis tõstab eneseväärikust: elegantsed pokaalid, ilusalt korraldatud vastuvõtud, värvid, korrastatud välimusega inimesed, unustamatud veinimajad mida külastatakse jne. Häid toidumaitseid otsiva seltskonna jaoks avaldub veinis see osa mille arendamiseks on inimkond kulutanud sajandeid: vein on toidu rahulikuks saatjaks nii, et tekiks maitsete kooskõla. Sobiliku veinistiili kokkusobitamine värskelt valmistatud roogadega nõuab kokkajalt teadmisi veinidest, toidu toorme kvaliteedist ning maitsestamise ja töötlemise nüanssidest. Selle seltskonna toimetamisi jälgides tuleb anda au sellele innukusele millega nad oma hobitegevust ja mõnel puhul professionaalseid koka ametioskusi ehk ennast arendavad.   
Stressi leevendus ja hea uni on samuti tähtis argument heade veinide ostmiseks, reeglina valitakse välja väga spetsiifiline jook mis kindlasti toimib: 1) see maitseb, 2) tekitab oodatud efekti, 3) säilib külmkapis vähemalt nädala, et pokaalikaupa tarbida ning 4) mitte mingil juhul ei tekita halbu järelmõjusid ehk vein on puhta koostisega. Need tarbijad on valmis allesjäänud pooliku veinipudeli ka ära viskama ning naasevad uuele ostule pigem harva, ainult siis kui vaja. Tervise pärast veini tarbimist on samuti olemas, pigem vähe, veinis sisalduvate fütotoitainete mõju koostöös madala alkoholiga on kaudsel moel teada, kuid nende organismile kasulike taimsete kemikaalide täpne toimimine on alles uurimisel.    
Kokkuvõtvalt võib öelda, et vein on enamikele elustiili osa ja keskmist tarbijat iseloomustades võib kinnitada, et vein on pigem arenemissooviga, intelligentsete inimeste jook. Intelligentse inimese all mõtlen järelemõtlevat, peenetundelist isikut, kes suudab kasutades sisemist vaistu ära tunda kultuuri ja kultuurituse piiri. Hea veini austaja ei sõltu ametist, pole vahet, kas ta teeb tööd õues või ruumis, käte või peaga, ega vanusest.  

Vein vajab lisateadmisi 
Selleks, et veini õigesti hinnata ja valida, on vaja lisateadmisi. Neid lisateadmisi tuleb koguda sammhaaval, kuulates, lugedes, maitstes. Veiniteadmised tulevad lõpuks kogemuste najal ning aegamööda, kiirustada ei ole võimalik. Koolis meile alkoholi tarbimise KULTUURIST ei räägita, need teadmised tuleb ise otsida.
Meie kirutud koolisüsteemil pole muid vigasid kui see, et õpetajaid on klassis liiga vähe; tähelepanu pööramiseks ühele indiviidile ja tema fookuse suunamiseks õigesse kohta ei ole ressursse ega tihti ka tahet või võtavad hüperaktivistid kogu tähelepanu ära. Need noored, kes on koolidest läbi tulnud nii, et pole kordagi mõistvat  silmsidet õpetajaga näinud, on ka veinikursustel alul umbusaldav ja liiga tagasihoidlik seltskond. Koolis sisse kujunenud valehäbid justkui teadmata asjade, tegemata tööde või läbikukkumiste pärast on jätnud jälje mida olema ei peaks. Teadmatus või läbikukkumised on tühised, kui end aja jooksul parandada, täiustada. Iga veinihuviline on arenemisvõimeline, mõni jõuab tarkade teadmiste ja kogemusteni kiiresti, mõni aeglaselt ja rahulikult. Järjepidev, positiivne muutumine teebki inimesed vahvateks ja toredateks. Rohkem tarku, häid inimesi, seda me ju ühiskonnana tahamegi, miks mitte ka läbi veinikultuuri.

Veinindus võib pealtnäha tunduda keeruline. Teema lahtiharutamiseks alusta kõigepealt iseendast: 1) väärtusta häid naturaalseid maitseid, ka toidus; 2) otsi üles need lõhnade ja maitse nüansid mis väga meeldivad; 3) võta maakaart ja vaata üle kus asub maitstava veini tootmispiirkond ning millised maastiku ja kliima omapärad seal valitsevad, jäta meelde selle veinipiirkonna nimi; 4) uuri välja milliseid viinamarjasorte on tootja kasutanud; 5) pane kirja selle veini välimus, lõhn ja maitse; 6) tee kokkuvõte, kas ja kui palju vein sulle meeldis; 7) pea meeles, et igal isikul on individuaalne maitsemeel ehk see mis sinule ei meeldinud võib teistele meeldida.

Praktiline ülesanne: 
Itaalia veinide kvaliteediklassifikatsiooni tipuks on DOCG ehk Denominazione di Origine Controllata e Garantita, kontrollitud ja garanteeritud päritoludetailidega vein. Aste allpool on DOC,  Denominazione di Origine Controllata, kontrollitud päritoludetailidega vein. Vahuveinid mis toodetakse Veneto ja Friuli maakondades, viinamarjasordist 'Glera' on "proseccod". 'Glera' habras aromaatsus väljendub kõige paremini DOCG klassi proseccodes. 
Võrdle omavahel DOCG ja DOC klassi proseccot, pannes tähele selle vahuveini kuivuse tüüpi ehk jääksuhkrute sisaldust:  Extra Brut  0-6 g/L, Brut  0-12 g/L, Extra Dry 12-17 g/L (enamlevinud prosecco tüüp), Dry 17-32  g/L (kõige vähem levinud prosecco tüüp).

Järgmise nädala teema: Valge vein 

25.05.2017 

Austria on läbi imbunud veinikultuurist. Mis on ka loomulik, sest viinapuu on või vähemalt on kunagi olnud sealse mägisema piirkonna looduses leviv ronitaime liik. Nende veininduse ajalugu on huvitav, kus turbulentseid pöördeid jagub muinasajast tänapäeva ja isiksustest impeeriumiteni.     

Esimesena korraldas piirkonna veinielu üks antiikaegne rooma imperaator, keelates viinamarjade kasvatamise, kusjuures määrus kehtis järjest paarsada aastat ja ümberkorralduse hoogne mõju viljakasvatusele on tänaseni teada, õllekultuuri näol.  Järgmine suur impeerium, hunnide oma 4-5.sajandil, Austria rahvast peaaegu ei puudutanud, kuid kõhedavõitu naaber jättis veinindusse oma nime: ‘Heunish’ ehk hunnide veinimari. Kas see sort oli hunnide toodud või ilmus sel ajal nähtavale kohalikest alpiorgudest või oli hoopis muljetavaldav, hunnilik ellujääja, polegi enam tähtis, oluline on see, et sordi valitud järglased on täna Austria veinide hulgas väga tähtsal kohal.      

Peale päris toredat kesakaega kus tegeldi jälle veinivalmistamisega, valiti sorte, kujundati paremaid töötehnikaid ja arenes veinikaubandus, saabus 1860-ndate lõpus katastroof, otseses mõttes. Pisike, koos kartuliga Ameerika mandrilt saabunud putukas osutus nii toimekaks kohalike viinapuude juurekaela läbi-õõnestamisel, et istandused terves Euroopas hakkasid massiliselt välja surema. Isegi keemiline tõrje pliid sisaldavate ainetega ei aidanud. Juuretäile vastupidavad ameerika viinapuud toodi asemele ka Austrias. Kui terve euroopa asus oma sorte kiiresti “ameeriklastele” pookima, siis Austria puukoolid panustasid palju euroopa ja ameerika viinapuuliikide ristandina sündinud sortide paljundamisele. Uued hübriidsordid olid jõulised, terved, tootlikud. Ainus “viga” oli nende lõhn ja maitse, viinamarja asemel oli veinis maasika lõhn (ja muud lõhnad). Hübriididest edasi uute sortide aretamine on tänaseks levinud kõikidesse külma kliimaga paikadesse kus aretajad või teadlased viinapuudega tegelevad. Igatahes hübriidid päästsid Austria veinirahva ellujäämise probleemidest ja üsna kindlast lõpust, hübriidid ehk “uhudlerid” olid Austrias laialt kasutusel kuni 30-ndateni ja mõnes paigas tänaseni. (Nimetus “uhu”-vein tuli suurtest, ümmargustest, imestavatest silmadest, kui mehed hilja õhtul veinikojast koju jõudsid ja öökullisarnase ilmega juttu või flirtimist alustasid...) 

Tartu lennujaama ukselt parajalt väikese lennukini kohvrit kolistades läksid mõtted sihtkohta. Kas ma üldse tean milline on Sitsiilia veinide tõeline, päris lugu? Tean sealseid tähtsamaid viinamarjasorte, miks ja kuidas sünnib marsala ning millised on suuremad tootjad. Tean ka seda, et Sitsiilia asus antiikaegse Euroopa kõikide kaubateede keskel, täpsemalt lausa ees või otse jalus. Arheoloogilised leiud terve Vahemere ümbert räägivad palju Antiik-Kreeka aegsest elust ning sealhulgas tolleaegsest veinist. Tänaseni on Vahemere rannikualadel siin-seal  alles üksikuid, vähetuntud viinamarjasorte mille liigiline seotus jääb pigem Kesk-Aasiasse või Kaukasusse, kui Alpidesse. Arheoloogide väide on, et Antiik-Kreeka ulatus kolooniate ja kaubateede võrgustiku abil Ibeeria rannikult Kesk-Aasiani. Merede, järvede ja laiade jõgede kaudu liikusid kerged laevad läbi Vahe-, Musta, Kaspia ja Aasovi mere, Himaalaja esimeste orgudeni välja. See oli kõhedusttekitavalt suur ja edukas tsivilisatsioon mille jälgi näeme täna linnaplaneerimises, arhitektuuris, ehituses, logistikas, matemaatikas (Archimedes on  kuulsaim sitsiillane), kirjanduses, kaitse-sõjanduses jne. 2500 aastat tagasi oli Sitsiilia koos Kreeka saartega selle kõige keskmes ja Sürakuusa linn üks luksuslikemaid Euroopas. Samas on hilisematel aegadel saart järjepidevalt räsinud igasugused vallutajad ning siiani “viljaaidana” tuntud saar on pidanud üle elama lõuna, ida, lääne ja isegi kaugema põhja valitsejaid. Kuidas mitmesuguste kultuuride lõhkuv “ülerullimine” on veinindust mõjutanud? Etteruttavalt on vastus lihtne: mitte kuidagi. Viinamarjasordid ja veinivalmistamise tavad on alles sellistena nagu kunagi ammu-ammu. Hämmastav konservatiivsus ja vaimne vastupanuvõime on sel rahval.        

Burgundia pisike küla Pommard on paari kitsa peatänavaga miniatuurne paik mille sadakond maja on keskajal kogunenud mõisa, Chateau Pommard’i ja kunagise mõisniku ehitatud kiriku ümber.  See küla on piiramisrõngas. Juba väga pikka aega. Viinapuude sirged, detailideni hoolitsetud rivid lõpevad täpselt seal, kus algab majasein. Kohati tundub, et korrapärasesse rivvi pandud jõulised viinapuud on nagu rooma leegioni faalanks mis mõnda vanasse kivimüüri sisse marsib. Siin käib võitlus elupinna pärast, inimese ja viinapuu vahel.

Istandustekogumik Pommard, korrektselt: Pommard Appellation Controlee ehk Pommardi kontrollitud tootmistingimustega istandus ja sealt saadava kontrollitud tootmistingimustega vein (lühemalt, kontrollitud päritoludetailidega vein) on väga paljude põllulappide kogum millest pooled on esmaklassilised (premier cru) aiad, teised justkui lihtsamad, küla nimega, appellation controlee tavaklassi kuuluvad istandused. Idee, õigemini äriidee jagada keskajal monoliitne olnud Pommard kahte klassi korraldati 2007-ndal aastal. Miks oli seda vaja?

Vastust tuleb otsida Burgundia veinitootmise ajaloost. Keskajal “istus” mõisnik oma valduste keskel, ka Pommardis; maa oli jagatud otstarbe järgi: palgimets jalust ära, kaugemal, viletsamal pinnasel; kariloomad ja viljapõllud huumusrikastes orupõhjades; viinapuud koos teiste puuviljadega, kui palju päikest nõudvad kultuurid kõige ilusamas paigas, küngaste nõlvadel. Mõis päriti terve tükina alati vanemale pojale. Koos kuningavõimu kadumisega saatis Napoleon vanad seadused prügikasti ja uue pärimisseaduse kohaselt tuli pärand jagada võrdselt kõigi järglaste vahel. Aegade jooksul on Burgundia suured maaomandused jagunenud päris pisikesteks osadeks, näiteks 0,2 hektari suurune istandusejupp ei ole mingi ime. Aga mida peaks väikese põllulapi omanik tegema, et sealt tulu saada? Võimalusi on mitu: istandus rentida; ise vein valmistada ja müüa; enamlevinud on müüa marjasaak lähedalasuvasse veinimajja. Aga kuidas saada oma marjade eest kõrgemat hinda? Mis oleks kõrgema hinna argument? Tõestada, et marjad on paremad, kui teised. 

Burgundias on see võimalik. Piirkonna kulunud künkad on vana, endine mäestik mis tekkis kunagiste maakoore laamade kokkupõrke tsoonis ja seepärast on pinnas mineraalide poolest ülimalt mitmekesine. Kombineerides seda omadust künkanõlvu puudutava päikeserohkusega, on ilmselge, et osad istandusealad on viinamarjade kasvuks teistest väikeste nüansside poolest paremad. Nii kasutasid Pommardi põllulappide omanikud ära olulise kvaliteediargumendi millele olid tähelepanu pööranud juba keskaegsed mungad.