Suve lõpuosa, piisava päevasoojuse, jahenevate õhtute ja aegajalt tibutava vihmaga on veininduse mõistes huvitav aeg. Midagi justkui lõpeks ja samal ajal algaks. Kahju on loobuda äraminevast suvest, lahti lasta pisut lihtsamast elust kus napid rõivad, kerge toit, niisama olemise hilisõhtud erakordselt ilusa, postkaardiliku olustikuga, lillakaspunasesse horisonti kaduvate päikesekiirte ja pretensioonitu veiniga.

 Sellel suvel tekkis veinile millegipärast lausa kolm, üksteisest selgelt eristuvat nägu. Kõikide vana tuttav on nn. grilliõhtu vein ehk puuviljane, piisava happega, pigem kergema pargisusega punane vein. Nn. grillivein peab alati kokku sobituma kuumalt söelt tõstetud mitmekülgsete paladega ja samas töötama iseseisvalt, st. ka ilma toiduta. Teine vana tuttav on roosa vein, jääjahe, pisut mõrkjas jook mille maitse sobib suppide, rohelise salatiga ja välimus oleks justkui loodud suvisesse olustikku. Kolmandaks suveveiniks sai valge vein, rõhuasetusega: mis sobib kalast valmistatud roogade kõrvale. Valge vein, kui selline, on tavaliselt olnud suvevein nr.1, nüüd lisandus sinna tingimus – peab sobima kalaga. Kust selline selge "nihe" nn. kalaveini suunas tuli, on mõistatus. Miks?  Kas Eesti magevee ja mere kalavarud on äkitselt täienenud, paranenud? Vaevalt. Või on? Või on tublid kalurid ja kalakasvatajad tegemas paremat müügitööd? Ka variant. Või on importijad hindu oluliselt langetanud? Ei paista küll. Kahtlustan, et koduse seakasvatuse kadumine ehk konkreetse kvaliteetse toidutoorme vähenemine on asemele toonud uued valikud, eestimaise kala. Igatahes tuleb selle muutuse tulemusel sügisest hooaega alustada hõredate Lugana, Alsace'i ja Loire' veinide riiulitega.