• Home
  • Info/lugemist
  • Blogi
  • Põhimõtteline katkematu vaidlus

Põhimõtteline katkematu vaidlus

Austria on läbi imbunud veinikultuurist. Mis on ka loomulik, sest viinapuu on või vähemalt on kunagi olnud sealse mägisema piirkonna looduses leviv ronitaime liik. Nende veininduse ajalugu on huvitav, kus turbulentseid pöördeid jagub muinasajast tänapäeva ja isiksustest impeeriumiteni.     

Esimesena korraldas piirkonna veinielu üks antiikaegne rooma imperaator, keelates viinamarjade kasvatamise, kusjuures määrus kehtis järjest paarsada aastat ja ümberkorralduse hoogne mõju viljakasvatusele on tänaseni teada, õllekultuuri näol.  Järgmine suur impeerium, hunnide oma 4-5.sajandil, Austria rahvast peaaegu ei puudutanud, kuid kõhedavõitu naaber jättis veinindusse oma nime: ‘Heunish’ ehk hunnide veinimari. Kas see sort oli hunnide toodud või ilmus sel ajal nähtavale kohalikest alpiorgudest või oli hoopis muljetavaldav, hunnilik ellujääja, polegi enam tähtis, oluline on see, et sordi valitud järglased on täna Austria veinide hulgas väga tähtsal kohal.      

Peale päris toredat kesakaega kus tegeldi jälle veinivalmistamisega, valiti sorte, kujundati paremaid töötehnikaid ja arenes veinikaubandus, saabus 1860-ndate lõpus katastroof, otseses mõttes. Pisike, koos kartuliga Ameerika mandrilt saabunud putukas osutus nii toimekaks kohalike viinapuude juurekaela läbi-õõnestamisel, et istandused terves Euroopas hakkasid massiliselt välja surema. Isegi keemiline tõrje pliid sisaldavate ainetega ei aidanud. Juuretäile vastupidavad ameerika viinapuud toodi asemele ka Austrias. Kui terve euroopa asus oma sorte kiiresti “ameeriklastele” pookima, siis Austria puukoolid panustasid palju euroopa ja ameerika viinapuuliikide ristandina sündinud sortide paljundamisele. Uued hübriidsordid olid jõulised, terved, tootlikud. Ainus “viga” oli nende lõhn ja maitse, viinamarja asemel oli veinis maasika lõhn (ja muud lõhnad). Hübriididest edasi uute sortide aretamine on tänaseks levinud kõikidesse külma kliimaga paikadesse kus aretajad või teadlased viinapuudega tegelevad. Igatahes hübriidid päästsid Austria veinirahva ellujäämise probleemidest ja üsna kindlast lõpust, hübriidid ehk “uhudlerid” olid Austrias laialt kasutusel kuni 30-ndateni ja mõnes paigas tänaseni. (Nimetus “uhu”-vein tuli suurtest, ümmargustest, imestavatest silmadest, kui mehed hilja õhtul veinikojast koju jõudsid ja öökullisarnase ilmega juttu või flirtimist alustasid...) 

 

Viha “uhu”-de vastu kasvas traditsiooniliste veinitarbijate hulgas. Sada aastat tööstusrevolutsiooni oli edukast keskklassist kujundanud päris pirtsaka seltskonna.  Hübriidide liigne aroomirohkus ja võõrad lõhnad olid paljudele täiesti vastuvõetamatud. 1911 alustas oma akadeemilist karjääri noormees, Friedrich Zweigelt. Aktiivne ja tark loodushuviline pidi kooli kõrvalt töötama ja hakkama saama esimese maailmasõja väga raske ajaga. Jõujoonte ja rikkuse jagamise pärast tülli läinud suurriigid tekitasid sõjaga ühiskonnas kaose ja ainus millele lihtne inimene sai tugineda olid rahvuslikud tunded, õlgõlatunne omasugustega, et ellu jääda ja üheskoos midagi paremaks teha. Ja ideid ja töökust sellel noormehel oli. 1921 asutas ta koos kahe kolleegiga Austria põllumajanduse igivana, prestiižse teaduskantsi Klosterneuburg’i juurde riikliku viinapuude sordiaretuse keskuse. Kuna tema töö samanimelises agronoomiakoolis oli juba varem suunatud euroopa viinapuu sortide aretamisele, siis ei läinudki kaua, kui saabusid meeskonna esimesed tulemused, uued sordid ‘Rotburger’ ja ‘Goldburger’, hunnide viinamarja lapselapsed, kanti registrisse juba mõne aasta jooksul. Väärtustatud rahvusluse või siis keerulisemalt sõnastatuna, natsionalismiga ühiskonnas, tahtsid sordi autorid avaldada au ligi 900 aastat vanale kool-teaduskeskusele ja panid sortide nime sisse ka koha nimelõigu, ‘burg’, burger’ (tõlkes linn, kants).

Zweigeltist kujunes “uhudlerite” vihane vastane ja ta leidis palju kaasmõtlejaid. Liikvele lasti isegi väide, et “uhu”-veinid sisaldavad mürgist metanooli, mis oli loomulikult teadlik vale. Võimalik, et vastumeelsust hübriid-sortidele tekitas juba mõte, et tegu on viinapuude “võõrliigiga”.  30-ndatel asus kõnekoosolekutel omale järgijaid otsima üks teatud täpivuntsidega tüüp ning rahvuslusega suuri sõnu tehes võitis palju südameid, silmakirjalikult, aga viimane nüanss selgus alles hiljem. Nagu alati. Ka Zweigeld otsustas alustada poliitilise tegevusega ja temast sai selle partei tõsimeelne liige. Lojaalsus parteile sai tasutud 1938, kui partei oli võitnud valimised ja tähtsaid ameteid ümber jagades, määrati ta Weinbauschule Klosterneuburg direktoriks.  Miks võimu juurde pääsenud parteilane, varem normaalne inimene end ühel hetkel teistest paremaks hakkab pidama või elitaarsena tundma, on ka täna üks suur mõistatus, võibolla saabub keskea isiksuse kriis või väljendub tema iseloomu varjatud inetus, aga Zweigeld  riputas oma kooli partei lippe täis, viskas koolist välja juudi rahvusega noored, isegi siis kui ainult üks vanavanem oli juut ning karistas julmalt, kui mõni õpilane kusagile vastupanu rühma kuulus. Kõige inetumaks poliitilise karjääri plekiks jäi seik, kus ta saatis karistussalgaga kolmeks aastaks vangi lapseohtu noormehe kes püüdis “füüreri tamme” herbitsiididega mürgitada. Tõesti, vahel teeb võim, ka ameti võim inimesed väga lolliks. Näeme seda ju iga päev. Siit edasi küsimus, mis tingimustel ja millal nad väärivad andestamist? ...  Siis, kui nad ise andestuse saamiseks vaeva näevad.   

Peale sõja lõppu ja partei laialisaatmist eemaldati Zweigeld kooli juhtkonnast ja pidi õppejõu töö lõpetama. Ta jäi tegutsema eraviisilise konsultandina viinamarjakasvatuses, hoides muuhulgas silma peal sortidel mis kunagi ise loonud.  Oma teadmisi viinapuudest, agronoomiast ning huvi liblikate maailma vastu väljendas ta ainult ajakirjade artiklites. Ta avaldas oma elu jooksul üle 500 erineva artikli. 1964, vahetult enne surma andis Zweigeld välja lühikese autobiograafilise kõne kus püüdis muuhulgas selgitada oma poliitilise käitumise tagamaid.   

Pööre mille Zweigeld Austria veinindusse jättis oli viinamarjasort nimega ‘Rotburger’.  Visa, pinnase suhtes vähenõudlik taim on suhteliselt saagirikas ning sinkjas-mustad marjad annavad intensiivse värvusega punase veini mida saab vajadusel laagerdada tammevaadis. Veini ostjatele meeldib selle sordi aroomide iseloom. Viinamarjakasvatajad on valinud sordi kohale nr.1, punaste hulgas. 1975 tegid viinamarjakasvatajad ettepaneku muuta sordi nimetust ja auavaldusena oma aretaja vastu kannab sort nüüd nime ‘Zweigeld’.
Austria ‘Zweigeldi’ istanduste ala laieneb siiani, täna on selle sordi all ligi 6500 hektarit. Austria punaste veinide nimekiri ei ole väga pikk. Kolm jõulist “tootjat” on ‘Zweigeld’, 1770 Portugalist toodud ‘Blauer Portugieser’ ja hunni järglane, ‘Zweigeldi’ vanem ‘Blaufränkisch’ (ehk ‘Lemberger’, Ungaris ‘Kekfrankos’). Väga tähtis on ka Austria kõige vanem punane viinamarjasort ‘Blauer Wildbacher’. Vähemtähtsaid punaseid veiniviinamarjasorte on Austrias mitmeid. 
[if !supportLineBreakNewLine]
Ei, lugu ei ole veel läbi. “Uhudlerid” on ikka veel alles! Järgmine impeerium hakkas kujunema 70-ndatel. Seekord majandusimpeerium mille igasugused tootmised võeti suure luubi alla ja pandi paika omavahelised mängureeglid, ka veininduses. Laias laastus lepiti kokku, et Euroopa ei tegele viinamarja hübriidide järglastega ja ametlikult neist veini ei tehta. 80-ndatel raiuti maha enamus “uhudlerite” istandusi. Aga 1990-ndatel Austria korraldas erandi: hea poliitilise taustatöö tulemusena tohivad Austria 8 omavalitsust toota täiesti seaduslikku, toetusteks sobivat “uhudler”-veini sellistest viinamarjasortidest nagu ‘Concord’ ehk  ‘Ripatella’, ‘Delaware’, ‘Elvira’, ‘Isabella’, ‘Clinton’ ja ‘Noah’. Tõsi, täiendav tähtaeg enda tõestamiseks anti neile tootjatele aastaks 2030 ja hetkel tegutsevad nad EL seaduste mõistes “puuviljaveini” tootmisega. Kes ja milline vein pea sada aastat kestnud vaidluses võidab? Või võidavad mõlemad? Ootame põnevusega.  
   

 

8.03.2017